-
1 year ago
ikka veel…
Ma olen nii pikalt oodanud ja oodanud. Ma mäletan siiamaani meie viimast südamlikku hüvastijättu, ma poleks iial uskunud, et see on see viimane…Ma olen su nime karjunud, aga sa ei kuule mind… või ei taha kuulda. Ma olen sinuga rääkinud, aga sa pole aru saanud. Sa ei saa vist kunagi aru! … aga ma pean sellega leppima, et sul on nii parem. Kuid ma ei hakka kunagi aru saama, mis valesti läks? Kas seda tegin mina või sina? Kelle süü see oli? Kas see oli meie mõlema süü? Kas juhtus üldse midagi? Kui sina mõistad, miks sa ei ole siis mulle sellest midagi rääkinud? Kas see peabki jääma unustuste hõlma nagu poleks kunagi midagi olnud? Liiga palju küsimusi…
Need, kes täna minu kõne kuulasid, peaksid teadma, et näide, mille ma tõin enda kõnes, oli minu enda kohta ja see oli nii abstraktne näide, sest ma ei tea isegi, mis juhtus.
Notes
