-
1 year ago
Päike paitagu Su kalmu, kuu ja tähed valvaku…
Esmaspäeval(24.01.2011) sa joonistasid enda matemaatika praktikumi vihiku servale ristikesi ning mulle siiralt otsa vaadates ütlesid mulle: “Vaata, surnuaed.” Teisipäeval sinu silmades puudus see sära, mis seal alati oli olnud. Söögivahetunni ajal hakkas su süda valutama. Miks me ei oska selliseid märke lugeda? Sa ei teadnud nendel päevadel veel, et su ema oli pühapäeva öösel surnud, sest isa ei julgenud sulle seda öelda. Sa said sellest teisipäeva õhtul teada ning kolmapäeval sa kooli ei tulnud. Neljapäeval tulid sa kooli ning ma teadsin, et mul ei ole sulle midagi öelda, ma teadsin, et miski ei tee olukorda paremaks. Kuidas saakski?
Ma tahan, et sa teaksid, et ma olen sinu jaoks olemas alati, kui mind vajad.
Notes
